Ema oli kunagi vaadanud mingist reklaamist, mis postkasti tuli, et detsembri alguses toimub mingi odav bussireis Okayamasse. Mulle ka meeldis see idee ja nii ta siis panigi meid kolmekesi kirja, mina, ema ise ja Saki. Et bussile jõuda pidime ärkama kella 5 paiku ja seega lootsime, et saame vähemalt bussis magada. Paraku aga ei tulnud sellest midagi välja, sest giid oli väga jutukas. Reisi eesmärgiks pidi olema värviliste langevate lehtede vaatamine. (Jaapanis on langevate lehtede vaatamine (kouyou) peaaegu sama oluline kui hanami ehk kirisiõite vaatamine) Kuna see aga oli odav reis ka ja küllaltki talvine aeg juba, siis nagu arvata oligi olid enamus lehed juba langenud. Paar kaunimat kohta me siiski leidsime, mille taustal pilti teha. Hiljem viidi meid pärlite poodi, kus kõik reisil viibijad said proovida erinevaid päris pärlitega ehteid. Olenemata vihmasest ilmast ja langenud lehtedest oli see reis ikkagi väga tore. Võibolla sellepärast, et me läksime koos Saki ja emaga.
Hommik oli rahulik, aga mingi hetk tulid ema ja Saki koju ja siis nad ütlesid, et peame kohe minema appi Shiraishi san-ile, kes kandideeris ka valimistel, Aitasin mingeid sedeleid üle lugeda ja mingeid kontrollkleepse kleepida. See oli mega lahe. Olgugi et mul polnud aimugi, kes see Shiraishi-san on. :P
Õhtupoole läksime Yamagoya-san'i raamenit sööma. Seal on best raamen ever!
Oli tavaline laupäev ning me läksime ema ja Sakiga kinno Miracle'i filmi vaatama, sest Saki lemmikbändi Arashi lemmikliige Aiba mängis filmis peaosa. Et aga üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ja mulle meeldib retro-muusika, siis panen siia selle Tatsuro Yamashita 1983 aasta hiti, mis oli ühtlasi ka filmi soundtrack:
Startisime bussiga Saijost kella 8 paiku. Bussisõit Saijost Oosakani kestis kuskil viis tundi. Jaapani mõistes tegelikult isegi päris lühike ots. Käisime Amerikamuras. Seal oli üks megalahe vinüülipood ja üks mega numpar riidepood (Elrodeo on nimi kui kedagi huvitab) ka. Kui ma selle vinüülipoe leidsin, siis mul oli tunne, et ma olen koju jõudnud, sest see oli lihtsalt nii-nii suur ja üleni vinüüle täis. Poe nimi on King Kong Records, googeldage ise. Soovitan minna, kui Oosakasse satute. Bussiga ARi õe juurde minnes leidsin armsa paksu helesinise pidžaama. Kui ma veel rääkinud pole, siis Jaapanis on talvel megakülm ja paks pidžaama on parim asi peale vanni.
Teisel ja kolmandal päeval käisime ka poodides.
Oli mu viimane koolipäev ja see oli kinda kurb-rõõmus. Nad kinkisid mulle suure albumi piltidega ja ma andsin kõigile Osakast ostetud omiyage küpsised ja tegime palju pilte.
Käisime Imabaris ema küpsetamisõpetaja juures jõulukooki tegemas. Jah, apparently Christmas cake is a thing in Japan.
Tänu selle Taist pärit vahetusõpilase vahetusperele sain ka proovida traditsioonilist Jaapani mochitsukit.
Motchi on Jaapanis tavaline aastavahetuse toit. Et seda valmistada pannakse alguses riis keema ja keedetakse pudruks, siis tambitakse seda kuni sellest saab ühtlane mass. Seda tampimise protsessi nimetataksegi mochitsukiks. Seejärel tehakse sellest pätsikesed, mis kaetakse tärklisega, et need omavahel uuesti ei kleepuks. Samuti saab mochit teha ka täidisega. Näiteks ichigo daifuku on mochi, mille täidiseks on anko (punase oa moos) ja maasikas.
Uusaastaõhtul ei teinud me muud kui sõime ainult toshikoshi soba. Jaapanis on traditsiooniks süüa soba nuudleid viimase asjana enne uue aasta algust. Viisteist minutit enne kella kahteteist läks Saki magama, siis ütlesime ükstesisele Head uut aastat ja läksime ka magama.
3 jaan
Mõtlesime terve perega Oyamazumi templisse minna. Jõudsime täpselt siis kui täisealiseks saamise tseremoonia oli pooleli. Jaapanis saadakse täisealiseks 20-aastaselt. Iga aasta jaanuari alguses peetakse kõikide eelmisel aastal täisealiseks saanute auks pidustusi. Kõik vast täisealiseks saanud tüdrukud panevad selga uhked kimonod ja poisid enamasti ülikonnad, kuid mõnikord kannavad ka nemad kimonoid.
Läksin uuesti Imabari-emale külla. Tal tulid parasjagu ka teised külalised külla. Üks naine pakkus, et võiksin nendega Matsuyamasse minna, kuna seal on võimalus õues kalligraafiat teha ja ma arvasin, et why not. Nii tekkiski mul järsku olukord, kus avastasin äkki, et olin sattunud tuttava tuttavate juurde täiesti võõraste inimestega pmst täiesti lampi kohta. Eriti koomiliseks tegi asja see, et ühel kutil oli lemmikloomaks suur roosa siga, kelle nimi oli Betty. Aga terve vahetusaasta jooksul olingi õppinud nautima neid täiesti spontaanseid ja huvitavaid pakkumisi.
Kuigi olin alguses seda natuke naljaga öelnud, sest ma ei uskunud, et see tõeks võiks saada, siis oli mu viimane kohtumine klassikaaslastega karaokes. Jah, kõigist mu 36st klassikaaslasest tuli vähemalt 20 minuga koos karaokesse. See oli nii armas. :)
Viimased päevad olid täis igasugust sebimist ja asjade pakkimist nagu ikka. Ostsin endale elektroonilise sõnaraamatu, jagasin perele Eestist pärit jõulukingitusi, saatsin asju postiga Eesti poole teele jms.